Kerim Pääsküla noortekeskuses
Esmaspäev, 12. jaan. 2026
Mina olen Kerim!
Mind tõi siia tööle vabatahtliku teenistuse kogemus Pääsküla noortekeskuses aastal 2019. Pärast seda kui olin siin pea aasta vabatahtlik, sain aru, et noorsootöö on valdkond, millega soovin tegeleda oma elukutsena. Pärast vabatahtliku teenistuse lõppu tegin väikese pausi ja tulin peale seda tagasi Eestisse, et õppida magistriõppes eesti keele ja kultuuri erialal, ning alustasin tööd Pääsküla noortekeskuses aastal 2022.
Enne noorsootöötajaks olemist õppisin Türgis Erciyesi Ülikoolis jaapani keelt ja kirjandust. Samal ajal esinesin linnas erinevates kohtades muusikuna, mängisin kitarri, laulsin ja andsin ka eratunde.
Minu arvates on noorsootöö väga tähendusrikas valdkond. Ma ei usu, et haridust saab piiritleda ainult formaalse haridusega. Minu arvates on ka mitteformaalne haridus väga oluline. Noortele on vaja kolmandat keskkonda, mis ei ole kodu ega kool, turvalist ruumi, kus nad saavad olla nemad ise, veeta aega, suhelda teistega, osaleda tegevustes ning suhelda noorsootöö spetsialistidega. See on hea võimalus toetada nende arengut isiksusena. Soovisin seda tööd teha samas kohas, kus ma sellega alustasin ja nii ma Pääküla Noortekeskusesse jõudsingi.
Huvitav tõsiasi on see, et kuigi ma ei ole kunagi saanud muusikalist haridust ja olen iseõppinud muusik, on minu roll muusikas väga sageli just õpetamine.
Ma ei ole kindel, et mul on üks selge ja konkreetne roll noortekeskuses. Olen noorsootöötaja ja valmis võtma noortekeskuses ükskõik millise rolli, mis toetab minu kolleege, noori, keskkonda ja kogukonda. Ma võin olla muusikaõpetaja, inimene, kes kuulab noori ja kolleege, keegi, kes tutvustab erinevaid kultuure, inimene, kes otsib oma teed visuaalkunsti maailmas või keegi, kes õpib pidevalt juurde. Seega olen ma ühtaegu õpetaja, õppija, noorsootöötaja, sõber, kes kuulab, ning noorsootöö spetsialist, kes püüab anda endast parima.
Üks minu senise tööelu tippsündmusi oli see, kui mind nomineeriti Tallinna aasta noorsootöötaja tiitlile. See oli suur au, mida ma ei unusta.
Minu vaba aeg jaguneb peamiselt kolme kuni nelja asja vahel. Ma mängin kitarri, väga palju kitarri. Esinen erinevatel üritustel, käin jamidel ja koosmängimistel koos teiste muusikutega. Mulle meeldib ka jõusaalis käia, võimalusel iga päev nädalas. Mulle meeldivad arvutimängud, eriti rollimängud ja naudin väga rikkalike lugudega raamatute ja maailmade kogemist.
Kui ma saaksin anda endale nõu oma esimeseks noorsootööpäevaks või kandideerimise ajaks, siis ütleksin, et suhtle julgelt ja avatult ning hoia positiivne hoiak. Nii leiad olemasolevas keskkonnas tasapisi oma koha.
Kokku on mul selles organisatsioonis kogemust ligikaudu neli aastat. Võrreldes paljude teiste selle valdkonna töötajatega ei ole see väga pikk aeg, kuid selle aja jooksul olen mitme asja üle uhke, mida arvan end olevat hästi teinud. Ühed neist on individuaalsed kitarritunnid. Olen siin andnud kitarritunde neli aastat järjest, kokku on olnud ligi kakskümmend õpilast, sadu tunde ja palju häid mälestusi. Olen näinud, kuidas noored leiavad oma muusikalise identiteedi, julgevad astuda lavale ja esineda, leiavad eluaegseid sõpru ning omandavad kitarri mängimise oskuse. Mõned neist on hakanud märkama, et muusika on osa nende identiteedist või isegi võimalik tulevane eriala.
Kitarritunnid Kerimga Pääsküla noortekeskuses
Tundides oleme rääkinud ka elust, koolist ja muudest teemadest. Mul on olnud võimalus küsida noortelt nende elu, murede ja unistuste kohta. Mul on olnud rõõm jagada nendega mõnda nõuannet või kogemust, mis võib aidata noori nende teekonnal.
